Mulle meeldis see molekulimotiiv: see sõnastab minu viimaste aastate meediatarbimise kuidagi väga tõhusalt ära.
Ajakirjanikutöö ei ole päris sama enam siiski, mis 10 tagasi. Kui vanasti oli ülesanne teha mitme allikaga lugu, kus ajakirjanik vaid vahendab infot, siis tänane lugeja saab need allikad (molekulid) ise ka kätte vajadusel, rohkem oodatakse ajakirjaniku enda suhtumist, arvamust. Staarideks saavad oma stiiliga ajakirjanikud. Ja blogid.
Samuti on toimetaja töö teine lehe kokkupanekul. Lehtede toimetused rõhutavad vist endiselt, et "lugeja peab leidma lehest selle "ühe" loo. Igast lehest ühe, mis huvitab. Siis tellib." Ajad on aga muutunud ja üks on vist vähe...
Uus ärimudel ei saa minu arust olla korraga tasuliseks minek. Mina usun, et uus ärimudel tekib lähiajal ja selleks on kas Kindle või Kindle konkurent, mille hind lüüakse läheb nii alla, et mõni meediakontsern hakkab seda tasuta jagama, et maksad ainult contendi eest. Ilmselt ma eksin, aga põnev jälgida ikka.
See Kindle konkurent võib olla ka mobiil. Mobiilimaailmas oleme harjunud paljude asjade, kui mitte kõige eest maksma. Suhtumise vahe - Internetis peab arvatavalt ju kõik tasuta olema.
"Vaadates tänasel päeval CNN'i või BBC'd ei ole minu jaoks tooteks vaid sealne ühesuunaline pooletunnine telesaade. Ma pean normaalseks, et ma suhtlen tavavaatajana sealsete ajakirjanike-produtsentide-saatejuhtidega nende veebis, Twitteris, Facebookis, elektronpostiga ja kõikjal mujal. Pooletunnine saade on asendunud pea kogu päeva ja erinevaid kanaleid läbiva kahepoolse suhtlusega."
Hmm... Äkki peaksid pisut puhkust võtma, loodusesse minema, maal vanaema pool peenraid rohima? Või kui see endiselt ei kõrvalda haiglaslikku soovi arvutis tundmatute inimestega "kogu päeva kahepoolselt suhelda", siis asjatundjate abi otsima.
Kui autor mõtleb micropayment'i nimelisena inglise keeles tuntud pisikeste summadena konkreetsete artiklite eest maksmise süsteemi, siis tasub ka uurida, kui paljud lehed on seda üritanud ja kui haledalt on nad kõikjal maailmas läbi kukkunud. Üks väheseid internetis edukalt oma sisu müüvaid firmasid on Wall Street Journal, kes müüb oma onlainversiooni aastatellimust praegu nt hinnaga 78 eurot aasta.
Teatav kokkuvõte sellest, kuhu meedia liigub: http://www.chrisbrogan.com/the-n...-media-company/
Okei, ma arvan, et see tekst tappis nüüd jälle väikese killu sellest, mida nimetatakse ajakirjanduskultuuriks.
Ajakirjanike muutumine meediatootjateks näitab, et kuivõrd on ajakirjanduse funktsioonid ühiskonnas moondunud. Kui leppida sellega, et ajakirjanik oma ideaaltüübis ei ole "vaid 24h sellele spetsialiseeruv tegelane", vaid peab muutuma 360-kraadi iseend turundavaks meediakujundiks, siis on selle tulemuseks keskpärasuse vohamine. Hea (sõna igas mõttes) ajakirjanik on juba praegu ühiskondlik institutsioon, üks hääl (agent) avalikus sfääris. Kui ta peab aga iseend turundama, kaotab ta usaldusväärsust. Sest ta peab end turundama kommertseesmärgil (isegi kui selle taga pole meediakonglomeraadi, vaid ta enda rahakott).
Ja sellised ei ole meie ootused meediale... tahaks ma uskuda.
Huvitav mõttearendus, Eestis vist esimene, mis ka mingi mudeli välja pakub. Aeglaselt, aga siiski hakkab asi liikuma konkreetsete ideedeni.
milline see (äri)mudel siis oleks?
Okei, oletame, et see mudel toimib. Aga milleks siis üldse on sel 360-voldisel ajakirjanikul tarvis mõne toimetuse koosseisu kuuluda? Ei näe mingit põhjust. Kirjutab, laulab ja kõneleb ise ning kasseerib selle eest micropaymente. Algul teeb kõike oma käega, edu tulles palkab endale teenindava taustameeskonna (autojuht, fotograaf jne). Tulevikus pole meil enam toimetus "Eesti Ekspress", vaid toimetused "Priit Hõbemägi", "Sulev Vedler", "Mihkel Kärmas" jne. See idee hakkab mulle lausa meeldima...
Mina arvan, et pigem on muutunud inimeste tarbimisharjumused.
Uue mudeli arendamisel tasuks vaadata võrdlusena muusikatööstust: mp3 jagamist ja youtube laadseid asju peeti muusikatööstuse surmaks - praegu aga on need kaks just suuremad muusikatööstuse edendajat.
Ei tasu hakata mingeid ulme inovaatilis lahendusi välja mõtlema, mida inimesd ei ole harjunud tarbima.
Innovatsioon ei ole asjade uutmoodi tegemine, tuleb teha lihtsalt paremini, efektiivsemalt.
Aga teisalt tähendab selline mudel siiski eestikeelse meedia lõppu. Suurtes keeleruumides (inglise, saksa jne) võivad molekulid tõesti koguda nii palju micropaymante, et nende tootmime muuutub mõttekaks. Aga eesti keeleruumis... Kujutleme, et micropayment on 1 kroon. Milline eesti ajakirjanik tõmbaks iga päev ligi 1000 inimest, kes sooviksid selle eest maksa krooni? Isegi 1000 tasuta lugejat iga päeva kohta on tubli tulemus. Ja see 1000 kr päevas miinus maksud võib küll paista hea kuupalgana, kuid kui sealt maha lahutada ajakirjandusliku tegevusega kaasnevad kulud... Inno ja Irja stiilis mulisemise eest poleks selline raha muidugi paha.
Väga huvitav kirjatükk ja kindlasti ajakirjanduse äri varsti muutub!
See, et tarbijad peavad interneti teenuste, sh. ajakirjanduse, eest järjest enam maksma on selge ja nii saab see ka olema. Kuni tänaseni on Googlega eesotsas tehtud teenuseid, mille eesmärgiks on kasutajate arv....aga mitte raha. Kahjuks pole paljudel juhtudel kasutajate arvu õnnestunud rahaks keerata. Sealhulgas ka Google enda YouTube, samuti Twitter, Facebook ja teised suured on suutnud ainult reklaami pealt teenida ja väga vähe saanud tõelistelt väärtuse saajatelt ehk kasutajatelt. Nüüd kus reklaamiturg on ka märkimisväärselt kahanenud ei ole ka reklaamirahaga tasuta teenuse (sh. Delfi ja EPL Online) üleval hoidmine enam nii lihtne. Last.fm läks tasuliseks, küllap läheb YouTube ja seejärel ka kõik muu tasuliseks. Nagi? Toru? Keskus?
Me oleme taolist juhtumit näinud! Mäletate 10 aastat tagasi sai download.com-st peaaegu kõiki tarkvara utiliite ja programme freewarena. Praegu on freeware-t kordades vähem ja normaalselt töötava asja eest tuleb ikkagi maksta.
Muide Delfi puhul võiks ärimudel olla 1 kr iga kommentaari eest. 
Siis veel paketid, et kui tahad oma kommentaari esimesena hoida, siis 5 kr jne.
Vt ka Jakob Karu kirjutist tänases Ekspressis -- üsna samasse teemasse.
Aga mis puutub väitesse, et mobiilimaailmas oleme harjunud paljude asjade, kui mitte kõige eest maksma, siis siia tuleks lisada "praegu veel". Nii Euroopas kui Ameerikas kärbitakse juba praegu päris agarasti mobiilioperaatorite tiibu ning kui network neutrality reaalsuseks saab ja operator lock-in ajaloo prügikasti maandub, kaob bitikaupa maksmise harjumus ka mobiilimaailmast.
Mind häirib samuti kuhjuv paberivirn, mistõttu tellin ainult ühte (nädala)lehte (ML). Aga metsaomanikuna lisan, et kuigi ma ei tea, kust EE oma paberi ostab, siis 99% tõenäosusega lehe ostmine/mitteostmine vihmametsi ei mõjuta. Paberi tarbimise vähenemine (trendi ja kriisi koosmõjul) täidab hoopis meie metsad pisitasa mädanevate puudega. Ega see tselluloosi tootmine muidugi mingi innovaatline asi ei ole, seega säästlikuse ja keskkonna puhtuse seisukohalt on see areng hea. Ja küllap leiab metsatööstuski alternatiivseid välundeid.
Commenting by HaloScan
